NIMEDE ÜMBERNIMETAMISEST.

 

Kui laps läheb kooli, siis hakatakse talle kõige muu vajaliku seas õpetama ka erinevate asjade nimetusi ja tähendusi. Ta saab teada, et autoga sõidetakse mööda teed ja paadiga mööda veekogu. Koolilaps õpib, et kui autoga üritada sõita vee peal, siis see viib auto vee alla ja seab uppumisohtu ka kõik autos sõitvad inimesed. Lapsed õpivad koolis järeldusi tegema ja loogiliselt mõtlema. Sellest tulenevalt saavad koolilapsed teada, et vesi on vedel aine ja selle peal ei saa sõita suvalise transpordivahendiga, vaid erilise vett mitte läbilaskva veesõidukiga. Iga järgmise klassiga õpivad lapsed tegema järjest keerulisemaid loogilisi järeldusi omandavad järjest keerulisemaid teadmisi. Kooli lõpuklassides või lausa gümnaasiumiastmes õpitakse juba ka majandust ja muid keerulisi mõisteid sisalduvaid õppeaineid. Mina õppisin 1980’ndatel koolis ökonoomika tunnis, et majandus jaguneb tootmissektoriks ja teenindussektoriks. Sain selles tunnis teada, et traktoritehases TOODETAKSE traktoreid, kuid kui see traktor vajab hiljem remonti, siis seda majandustegevust nimetatakse nimega TEENUS. Lisaks õpetas ökonoomika õpetaja meile, et nende mõlema sektori finantseerimist läbi laenude teostavad pangad ja et nende tegevust nimetatakse ka pangateenuseks. Meile ei õpetatud, et pankadel on oma tooted, sest pangad ei tooda mitte midagi, vaid jagavad ümber raha. Neid pankade erinevaid rahastamisskeeme nimetatakse nimega PANGATEENUSED. Nii ma siis teadsingi kooli lõpetamise järgselt, et tehased ja vabrikud toodavad tooteid, kuid remondiettevõtted ja pangad teenindavad neid samu tootmisettevõtteid, ehk osutuavad TEENUSEID. Ehk siis mõisted TOOTED ja TEENUSED olid selgelt piiritletud. Kui Eesti Vabariik taasiseseisvus, siis üsna varsti hakkasin märkama erinevate pankade reklaamidest, et pangad pakuvad oma klientidele erinevaid pangatooteid. See juhtus juba 1990’ndate lõpus. Sellel ajal tekitas see minus segadust. Ma ei saanud aru, mida pangad pakuvad oma klientidele? Kui ma võtan pangast korteri ostmiseks laenu, siis palun näidake, millise panga toote ma siis ostsin? Mina sellist pangatoodet küll ei näe. Hiljem selline mõistete devalveerimine aina süvenes. Kui varasemalt sündisid lapsed tüdrukute või poistena, siis nüüd hakati väitma, et igast poisist võib saada tüdruk ja vastupidi. Hakati väitma, et sootunnused olevat kunstlikult tekitatud. Kõik sõltuvat sellest, kuidas poisid või tüdrukud ise mõtlevad ja tahavad. Siis tulid väited, et ka abielu ei tähenda ilmtingimata mehe ja naise liitu, vaid sellise liidu võivad sõlmida ka kaks meest või kaks naist. Kui veel alguses arvasin ma naiivselt, et pangad tahavad olla kuidagi “võrdsemad” tootmisettevõtetega, siis hilisemad mõistete ümbernimetamised viisid mind mõttele, et see ei ole suvaline ega juhuslik. Mõistete devalveerimise taga peavad olema mingid huvigrupid, kellel on see mingil neile teada oleval põhjusel kasulik. Siit kerkibki üles minu küsimus: “Kellele on kasulik varasemate kindlate mõistete ja sõnade kindlate tähenduste ümbernimetamine?” Miks ei või pangad osutada TEENUST, vaid peavad kindlasti pakkuma pangatooteid? Aga kui traktoritehas nimetab oma toodetud traktorid ümber traktoriteenuseks? Aga kui viia selline totaalne mõistete ja  tähenduste ümbernimetamine juriidiliste seaduste tasandile, kuidas oleks siis üldse võimalik õigusemõistmine ja seadustest üheselt aru saamine?  Kas ühiskond lepib ka sellega? Miks me siis peame leppima sellega, et mingid meile teadmata huvigrupid defineerivad ümber meile aastasadu kindlat tähendust omavaid mõisteid ja nimetusi? Nendeks meile juba koolis õpetatud mõisted on järgmised:

pangad ei TOODA mitte midagi, vaid osutavad finantsTEENUSEID.

traktoritehas ei osuta traktoriteTEENUST, vaid TOODAB traktoreid.

Kõikidel elusolenditel on sugu, mida inimeste puhul nimetatakse kas meessooks või naissooks.