Minu elulaad.

 Väga huvitav ja samas hoiatav kirjutis Valdur Mikitalt. Selle kirjutise järgi tundub, et mina olen tüüpiline metsakultuuris elav läänemeresoome põliselanik. Tundsin ennast ära selles artiklis:

See sunnib küsima, mis on ülepea meie jaoks traditsiooniline elulaad?
Esmajoones on see aed ja peenramaa, kus alati on midagi kõpitseda, üks kodukotus, mis jääb meid alatiseks painama, muinasjutulised seene- ja marjametsad, tung keeta moosi, mis siis, et keegi seda enam eriti ei söö, teha näputööd, puid lõhkuda, käia laulupeol, uurida oma esivanemate lugu ja hoida alles vanu asju, panna õlg alla suguvõsa kokkutulekule ja palju-palju muudki. Ja see kentsakas loetelu juhatab meid just täpselt õigele teele.
Ja veel üks mõte, millele kirjutan kahe käega alla:
Hajaasustus on läänemeresoome kultuuri alustala.
Eestlane ei sobi elama suurtesse kortermajadesse, mis on ehitatud üksteise otsa ja kukile. Selline elukeskkond hakkab pika peale tervisele. Eelkõige vaimsele tervisele. Kuid kui vaimne tervis loksub, siis varem või hiljem tulevad ka muud tervise hädad. Selle pärast ma nii kangekaelselt soovingi oma vaba aega veeta maakodus. Sest seal on see sama peenramaa või võimalus keeta moosi ja mahla. Võimalus kütta sauna ja lõhkuda selle tarvis küttepuid. Seal maa keskkonnas on võimalus näha elavat tuld, millesse vaatamine puhastab hinge ja annab jõudu.
Veel üks mõte Valdur Mikitalt, mis puudutab läänemeresoome kultuuri:
Asi on selles, et läänemeresoome kultuuri ei saa praktiseerida siseruumides. Euroopa kultuuri saab. Kui üks vana mees, loomult soomeugrilane, ei saa enam lõhkuda oma perele küttepuid, käib ta kiiresti alla. Puulõhkumine on kõige teraapilisem tegevus vanaks saanud läänemeresoomlaste hulgas. Täpselt sama kehtib koriluse kohta: korilane, kes ei saa tegeleda korilusega, on tühipaljas vaimne korjus. Metsa minekut ei saa asendada raamatu lugemise või teatris käimisega. See asendamatus on vana aja inimese jaoks olemuslik ja põhimõtteline. Teiste sõnadega, traditsioon on see, mida ei ole võimalik asendada euroopa kultuuriga.
Igatahes on see Valdur Mikita poolt tõstatatud probleem täiesti olemas ja see paneb ka mõtlema, mis meist tulevikus saab.