Minu elulaad.
Väga huvitav ja samas hoiatav kirjutis Valdur Mikitalt. Selle kirjutise järgi tundub, et mina olen tüüpiline metsakultuuris elav läänemeresoome põliselanik. Tundsin ennast ära selles artiklis: See sunnib küsima, mis on ülepea meie jaoks traditsiooniline elulaad? Esmajoones on see aed ja peenramaa, kus alati on midagi kõpitseda, üks kodukotus, mis jääb meid alatiseks painama, muinasjutulised seene- ja marjametsad, tung keeta moosi, mis siis, et keegi seda enam eriti ei söö, teha näputööd, puid lõhkuda, käia laulupeol, uurida oma esivanemate lugu ja hoida alles vanu asju, panna õlg alla suguvõsa kokkutulekule ja palju-palju muudki. Ja see kentsakas loetelu juhatab meid just täpselt õigele teele. Ja veel üks mõte, millele kirjutan kahe käega alla: Hajaasustus on läänemeresoome kultuuri alustala. Eestlane ei sobi elama suurtesse kortermajadesse, mis on ehitatud üksteise otsa ja kukile. Selline elukeskkond hakkab pika peale tervisele. Eelkõige vaimsele tervisele. Kuid kui vaimne tervi...