1992. AASTA RAHAREFORM.

 Esimest korda mainiti Eesti oma raha 1987 aastal IME kontseptsioonis. Veel enne NSVL lagunemist korraldati konkurss uute Eesti kroonide kujundamiseks. Kuid reaalselt alustati kroonide trükkimisega peale Eesti taasiseseisvumist. Kevadel 1992 aastal pidid kõik Eestis elavad residendid ennast registreerima rahavahetus nimekirjades. Mina koos abikaasaga panin oma nime kirja Mustamäe koolimajas, kus oli ka meie elukoha järgne valimisjaoskond. Need kodanikud, kes ei registreerinud ennast rahavahetus nimekirjades, ei saanud ka raha vahetada. Kuupäeva, millal rahareform toimub, hoiti suures saladuses. Kuid see, et inimesed kevadel ennast pidid kirja panema, viitas võimalusele, et rahareform on lähedal. 1992 aastal töötasin tolle aegses RAS Ilmarine. Ilmarine oli seoses muutunud oludega sattunud majanduslikesse raskustesse. See tõttu saadeti enamus töötajaskonnast juuni algusest kolme kuu pikkusele palgata puhkusele. Enamuses mai kuu palgast ja ühe kuu puhkuse raha maksti Eesti Vabariigi tsekiraamatu peale. Sularahas sain suhteliselt väikese summa. Vist maksti sularahas 500 rubla? 1992 aastal oli Eestis suur sularaha puudus. Tsekiraamatud võetigi kasutusele selleks, et leevendada sularaha puudust. Selle tõttu oli mul X päeval sularaha käes vaid 240 rubla. Ülejäänud raha oli kõik panga arvel Hoikassas ja tsekiraamatus. Kuid raha vahetus puudutas ju ainult sularaha. Pankades ja tsekiraamatus olev raha kasutus blokeeriti kinni 30 päevaks. Olime enne 1992 aasta jaanipäeva maal oma suvekodus. Kolm päeva enne rahareformi Aktuaalse Kaamera uudistesaates esines tolle aegne peaminister Tiit Vähi ja teatas rahareformi komitee otsuse. Kuulasime koos naisega hinge kinni pidades tema sõnavõttu. Saime teada, et kauaoodatud X-päev saabub 20. juuni hommikul ja et iga registreeritud inimese kohta vahetatakse 1500 rubla kursiga 1:10. Seega sai iga inimene maksimaalselt vahetada 1500 rubla vastu 150 krooni. Kõik pankades ja tsekiraamatutes olev raha pidi ringi arvestatama 30 päeva pärast.  Otsustasime sõita Tallinnasse üks päev varem, see on 19. juuni õhtul. Selle tõttu jäi meil ka nägemata see kaubanduslik möll, mis läks lahti enne uute kroonide tulekut. Inimesed üritasid iga hinna eest lahti saada oma käes olevatest Nõukogude rubladest ja kauplustest ning turgudelt osteti kokku kõik need vähesed kaubad, mis olid sinna veel jäänud. Kui üritasin rahareformi eelsel viimase päeva õhul veel oma tsekiraamatuga midagi poest osta, siis selgus, et polegi enam midagi saada. Kuigi kogu 1992 aasta kevadest oli kauplustes esmatarbekaupade ja toiduainetega varustamine suurtes probleemides, siis sellist tühjust ma ei olnud varem näinudki. Tulin poest tühjade kätega koju ja jäin ootama kaua oodatud uue raha saabumist. Hommikul ärkasin vara ja kohe peale hommikusööki jalutasin Mustamäe kooli juurde. Kaasa võtsin kogu sularaha, mida oli kõigest 240 rubla. Ülejäänud raha oli mul Hoiukassas ja tsekiraamatus. Kooli juures ootas mind ees suur rahvamurd, kes oli võtnud järjekorda kooli trepi ees. Kuid minu selja taha saabus iga minutiga üha rohkem inimesi. Minu järjekorras seismine kestis mitmeid tunde, enne kui jõudsin kooli võimla ukseni. Ka seal ei liikunud järjekord kuigi nobedalt. Hea, et järjekorras seisvad inimesed olid vastutulelikud ja lubasid mind korraks tualetis ära käia. Lõpuks peale lõunat kuskil kella kolme paiku saabus see hetk, mida olime salamisi oodanud juba rohkem kui 50 aastat. Tundsin isegi kergeid hirmuvärinaid. See hetk tundus mulle kuidagi nii pühalik ja sügava tähendusega. Olin ju kõik need aastad kaasosalenud Eesti iseseisvumise protsessis. Kõik need Rahvarinde üritused ja öised laulupeod. Ja seismine Balti ketis ja palju muudki meenusid mulle sellel pühalikul hetkel. Tundus, et nüüd just kui oleks kogu see vaev ja võitlus saanud kaua oodatud tasu. Kuid rahavahetaja ametnik ei lasknud mul ennast kaua mälestustes uneleda. „Teie dokumendid?“, oli tema resoluutne küsimus. Andsin oma uue Eesti Vabariigi siniste kaantega passi ja viskasin korraks pilgu naaber laua poole. Nägin, kuidas seal loeti tuttuusi Eesti kroone. Jäin neid erksavärvilisi ja imeilusaid kupüüre lummatud pilgul vaatama, kui mind katkestas rahavahetus ametnik. „Kirjutage siis oma allkiri!“, oli tema soov. Kirjutasin alla. See järel andsin talle oma viimase sularaha – 200’ne, 25’ne, 10’ne ja 5’ne kupüür. Kokku 240 rubla. Rahavahetaja vaatas küll veidi imestunult ja küsis: „Kas see on kõik?“ Vastasin jaatavalt. Seejärel ladus ametnik mulle laua peale 24 krooni. Mäletan täpselt, et sain kümne kroonise, 2 viie kroonist, kahe kroonise ja 2 ühe kroonist kupüüri. Liikusin koolimaja koridori kaugemasse nurka, et uut raha täpsemalt silmitseda. Katsusin uute rahatähtede veidi krobelist pealispinda ja vaatasin neid vastu valgust, et näha vesimärke. Uued Eesti kroonid olid tõesti väga ilusad. Alles nüüd tundsin, et Eesti on lõplikult iseseisev riik. Kõik see eelnev augustiputshi järgne oli küll tähtis ja pöördeline, kui käega katsutavat muutust see kohe ei toonud. Kauplused olid endiselt tühjad ja kehtisid ka endised talongid paljudele esmatarbe kaupadele. Enne rahareformi läks olukord majanduses ja kaubanduse veel hullemaks. Kuid nüüd oli see kõik selja taga. Mul olid käes esimesed uued Eesti Vabariigis maksvad kroonid ja ma lausa põlesin soovist minna poodi, et näha, mida ma uue raha eest osta saan. Kauplust pidin külastama ka selle pärast, et eelmisel päeval ei saanud ma sealt kaupade puuduse tõttu midagi osta ja külmkapp oli juba ka tühi. Läksin kohe kooli kõrval asuvasse toidupoodi, mis tollel ajal kandis nime ABC6. Astusin poe uksest sisse ja seadsin sammud kohe liha leti äärde. Mind tabas seal tõeline üllatus. Kui veel eelmisel päeval oli lihalett täiesti tühi ja isegi puhtaks pestud, siis päev hiljem vaatas mulle vastu kaubavalik, mida ma polnud kunagi varem näinud. Nagu imeväel oli külma lihaleti peal reas erinevat sorti keeduvorstid ja suitsuvorstid. Üllatus ootas mind ka piimaleti ääres. Seal olid lisaks piimale, hapukoorele ja kodujuustule ka ilusasti reas Nõukogude aegne suur defitsiitkaup – glasuurkohukesed. Ja mitte keegi ei trüginud piimaleti ees ja ei püüdnud krabada kohukesi oma ostukorvi. Nüüd hakkasin tähelepanelikult silmitsema ka kaupade hinnasilte. Piima liiter maksis alla ühe krooni. Minu mäletamist mööda kuskil 70 – 80 senti. Kõikide kaupade hindu ei mäleta, kuid Doktorivorsti kilogramm maksis täpselt 8 krooni. See jäi mulle selgesti meelde, sest uus Eesti kroon oli valuutakorvi süsteemi kaudu seotud Saksa margaga suhtes 1 DEM = 8 EEK. Leivapätsi hind oli ka kuskil 65 – 80 senti.  Vaatasin uusi kroonihindu ja arvutasin peast, et kui kaua ma saadud 24 krooniga ära elan. Ja siis saabuski esimene masenduse tunne. Kuna sain kasutada ainult minu käes olevat sularaha ja ei saanud 30 päeva kasutada oma Hoiukassas olevat ja tsekiraamatus olevat raha, siis tundsin hirmuhigi oma otsa ees. Kuidas elada kuu aega ära 24 krooniga? Ostsin jupi vorsti, pakk võid, leiba-saia ja liiter piima. Kokku maksin kassas üle viie krooni. Nii, et pidin lahti vahetama oma kümne kroonise rahatähe. Tahtsin seda ilusat Jakob Hurda pildi ja suure tamme pildiga rahatähte oma kaasale näidata, kuid pidin selle poes ära andma. Kodus sain näidata vaid viiest, kahest ja ühest kupüüri. No ja muidugi uusi kiiskavaid sente. Kuna abikaasa ei saanud oma töötasu kätte, siis selle tõttu ei olnud meil raha rohkem, kui see 24 krooni, mis ümber vahetati. See pärast elasimegi esimese kuu aega peost suhu. Mäletan, kuidas ma üritasin viimase viie krooniga veel mõned päevad vastu panna. Teistelt sõpradelt ja abikaasa sugulastelt ei saanud me ka raha laenata, sest ka nemad vahetasid piiratud summa piires kroone. Piinarikkast näljasurmast päästis 20 juuli. Sellel päeval avanesid panga arvetel ja tsekiraamatus olnud rahasummad. Mäletan selgesti, et seisin Estonia puiesteel asuva Hoiukassa järjekorras, milles seisvate inimeste viimased liikmed olid juba otsapidi teatri juures. Ka seal järjekorras pidin seisma mitmeid tunde, enne kui pääsesin kassa luugi juurde. Esitasin oma hoiukassa raamatu ja võtsin välja kogu oma hoiuse. Lisaks ka oma surnud ema pärandusena saadud hoiuse. Kokku sain üle 400 krooni, mis selle aegseid hindasid arvestades oli märkimisväärne rahaline väärtus. Lõpuks sai ka mu abikaasa oma palgad kätte ja nende summadega elasime kuni oktoobri kuu keskpaigani. Siis sain Ilmarise tehasest kätte oma esimese krooni  palga summas 220 krooni. Kuid üsna pea pärast krooni tulekut algas kiire hindade kasv. Palkade tõusuga paraku nii hästi ei läinud. Saime tunda turumajanduse karmimat poolt. Kuid sellegi poolest olime rahul uue rahaga. Peale krooni tulekut kadusid ära tüüpilised Nõukogude aegsed olme ja majandusprobleemid. Lausa imeväel kadus ära selline mõiste nagu kaupade defitsiit. Rublasid võis sul olla koti täis, kuid kauplusesse minnes ei olnud võimalik ikka osta vajaliku. Ka Nõukogude aegsed valuutapoed oma välismaise kaubavalikuga muutusid tavalisteks kauplusteks, kust oli võimalik osta Lääne kaupu kroonide eest. Tõsi – kõik välismaised kaubad olid nii kallid, et tundus, et me ei suuda kunagi neid osta. Esimese Lääne kaubana ostsime „Lembitu Kaubamaja“ kauplusest plekkpurgi „Jaffa“ limonaadi. See maksis 5 krooni, mis oli väga kallis. Kuid ma mäletan tänaseni seda õndsat tunnet, kui kihisev apelsinimaitseline limonaad kurgust alla voolas. Vot siis ma tundsin lõplikult, et ma elan nii, nagu olin näinud reklaamidest Soome televisioonist. Krooni tulek rebis Eesti lõplikult lahti Nõukogude aegsetest kaubandusprobleemidest ja me võisime hakata tarbima kõike seda sama, mida varem nägime vaid Soome teleprogrammidest. Krooni tulekuga astusime olukorda, mida olime oodanud üle viiekümne aasta.