Kas antiikaegne Rooma Vabariik oli demokraatlikum riik, kui kaasaegne Eesti Vabariik?

 

Kui küsida, kas antiikaegne Rooma Vabariik oli demokraatlikuma riigikorraldusega riik, kui kaasaegne Eesti Vabariik, siis tõenäoliselt enamus inimesi ei mõista, kuidas saab omavahel võrrelda nii erineva ühiskondliku korraldusega riike, mis eksisteerisid nii erinevatel ajastutel? Me kõik ju oleme kooli ajaloo tundides õppinud, et Vana-Rooma oli orjanduslik riik, kus suure osa töödest tegid ära ilma igasuguste õigustete orjad. Meie kaasaegses Eestis ei ole ju orjandust ja kõigil riigi kodanikel on võimalus osaleda poliitikas ja realiseerida oma kodanikuõigusi. Eestis saavad kõik kodanikud iga kolme aasta tagant valida kohalike võimuorganeid ja iga nelja aasta tagant valida seadusandliku esindusorganit Riigikogu. Kuid keda me saame valida ja mis reeglite järgi? Me saame valida ainult erakonda. Jah, me saame ju ka valida isikuid, kes kandideerivad mõne poliitilise erakonna nimekirjas, kuid esinduskogusse saab ainult see isik, kes on saanud isikumandaadi. Kõik teised vähem hääli saanud kandidaadid saavad sisse kompensatsioonihäälte tulemusena. Valituks ei osutu enim hääli saanud kandidaat, vaid valimisnimekirjas eespool olevad isikud. Mõni rohkem hääli saanud, kuid nimekirja lõpus olnud kandidaat ei saa esindusorganisse sisse, kui temast mitu korda vähem hääli saanud kandidaat, kes on valimisnimekirja eespool saab edukalt esindusorganisse sisse. Nii on aastatega välja kujunenud ni öelda “eluaegsed” parlamendi ja volikogude saadikud, kes kindlustavad endale eluaegse saadikuameti. Isegi siis, kui nad on vahele jäänud korruptsiooni või muude seadusevastaste tegudega,ei saa kodanikud oma häältega takistada taas pääsemaks sisse mõnda valitavasse esinduskogusse. Neid ei saa takistada, sest nad on oma erakondade juhtorganite liikmed või muidu mõjukad ja igal valimisel on nad nimekirjas esimestel kohtadel. Isegi kui nad saavad valimistel vähe valijate hääli, siis tänu isikumandaadiga kandidaatite üle ääre ajavate häälte toele pääsevad korruptandid taas parlamendi või volikogu liikmeks. Seal saab jälle segamatult tegeleda oma seadusevastaste tegudega ja mitte ükski jõud ei suuda nende positsiooni kõigutada. Kuidas oli korraldatud valimised antiikaegses Roomas? Selleks, et üldse hakata osalema Rooma poliitikaelus, pidi noor poliitik alustama kõige madalamalt valitavalt ametikohalt. Kui ta suutis rahvakoosolekut veenda oma sobivuses soovitud ametikohale saamises, siis pidi kandidaat saama üle poole rahvakoosolekul osalejate häältest. Ei aidanud see, et olid valimisnimekirjas esimene. Ei aidanud ka see, et olid mõne kuulsa riigimehe või väejuhi lähedane. Kui sa ikka ei suutnud veenda Rooma kodanikke oma sobivuses nende juhtimiseks, siis sa mandaati ei saanud ja valituks ei osutunud. Isegi, kui sul õnnestus esimesel korral valituks osutuda, kuid oma ametipostil ei saanud sa oma tööülesannetega hakkama, siis järgmisel korral ei hääletanud Rooma kodanikud sinu poolt ja sa ei pääsenud järgmisele kõrgemale poliitilisele ametikohale. Siit järeldub ju, et antiikaegses Rooma riigis oli kodanikel rohkem võimu oma poliitiliste eelistuste realiseerimisel, kui tänapäeva Eesti Vabariigi kodanikel.