Homoabielust.

 Kuigi Keskerakonna poolse reetliku käitumise tulemusena nulliti ära abieluteemaline rahvaküsitlus, ei kaota see ise enesest veel ühiskonnas valitsevaid lõhesid. Juba pikka aega surub teatud vähemusgruppide rünnakrühm meie ühiskonnale peale nii öelda “Uusi väärtuseid”, mille kehtestamise nimel ei põrkuta tagasi enam mitte millegist. Kui aga vaadata lähemalt neid niinimetatud “Uusi väärtuseid”, siis ei leia sealt mitte midagi uut ega varasemalt mitte teada olevat.

Alustame sellest, et abielu, kui iidne riiklik regulatsioon töötati välja juba antiikajal. Vana-Kreeka seadustes oli abielu reguleeritud. Antiikaegse Rooma Vabariigi seadustes oli abielu kirjas kui ühe mehe ja ühe naise liit. Kuigi antiikajal olid homoseksuaalsed suhted tunduvalt laiemalt levinud, kui tänapäeval, ei peetud selle aegses ühiskonnas vajalikuks seda tüüpi suhete eraldi reguleerimist. Miks siis ei peetud vanadel aegadel vajalikuks nii öelda “Abieluvõrdsust”, mida meilt nõuavad aktiivselt LGBT esindusorganisatsioonid? Põhjuseks oli lapsed. Abielu kui regulatsioon oli eelkõige ühiskonna kõige nõrgemate liikmete ehk laste kaitseks. Veel tänapäevalgi on võimalik lugeda Vana-Rooma aegsetes kohtutes peetud abielulahutuse teemalisi protokolle, milles tülli läinud lapsevanemad vaidlevad oma laste hooldusõiguste üle ja et kes peab millist last kui suure summa eest toetama, lapse täisealiseks saamiseni. Kui neid kohtuprotokolle lugeda, siis tabad mõttelt, et ei midagi uut siin ilmas. Möödunud on üle kahetuhande aasta, kuid teatud inimlikud probleemid on endiselt samad. Kuid mitte kuskilt ei loe me seda, kuidas kaks homoseksuaalset suhet praktiseerivat kodanikku vaidleksid oma kooselust tulenevate laste hooldusõiguste eest. Sest kahe samast soost inimese kooselamisest EI SÜNNI uut elu. Uus elu laste näol sünnib ikka mehe ja naise omavahelisest kooselust. Siit aga koorub välja järgmine teema, mida me pidevalt kuuleme homoaktivistide käest: “Miks me oleme vastu nende omavahelisele armastusele?” Ei, ega me ei olegi nende omavahelise armastuse vastu! Aga, tuletaks homoaktivistidele meelde, et abielu ei reguleeri abikaasade omavahelisi tundeid, nagu armastus. Sest tundeid ei saagi ju reguleerida. Reguleerida saab ikka õigusi. Riigi ülesanne on reguleerida meie õigusi. Tunded jäägu iga ühe isiklikuks era lõbuks. Kuid siit ju koorubki välja veel üks põhjus, miks ei vaja samast soost inimeste omavahelised suhted eraldi seaduslkku regulatsiooni. Kuna uus elu laste näol saab sündida vaid mehe ja naise kooselust, siis uute ilmakodanike sünniga vajavad nemad, kui ühiskonna kõige nõrgem osapool ka eraldi kaitset. Seda kaitset lastele pakubki perekonnaseadus abielu kui mehe ja naise liidu näol kõige tõhusamalt. Kuna samast soost inimeste kooselust ei saa sündida uued ilmakodanikud laste näol, siis sellest tingituna ei vaja ka seda tüüpi suhted eraldi seaduslikku regulatsiooni. Ehk lihtsamalt seletades, on abielu kui regulatsioon mõeldud lastekaitseseadusena ja vanemate kohustusena kasvatada ja hooldada oma järeltulijaid. Lisaks lastevanemate omavahelised suhted, kuid jällegi läbi laste õiguste prisma. Ei ole kuskil kirjas, et abielu reguleerib kellegi tundeid. 

Kuid siit tulevadki välja “homoabielude” eestvõitlejate tegelikud soovid. Need soovid on saada koos “homoabieluga” õigust ka lapsendamisele. Et kui kahe mehe või naise omavahelisest kooselamisest loomulikul teel lapsi ei saa, siis saaks kasutada nii öelda “tagaust” lapsendamise näol. Et mis saab siis meil olla selle vastu, et kaks samast soost “lapsevanemat” hakkavad koos kasvatama kellegi teise poolt eostatud ja sünnitatud last? Aga siin tuleb meil kõigil näha puude taga metsa. Iga laps vajab normaalseks kasvamiseks ja arenemiseks erinevast soost lapsevanemaid. Kasvav laps vajab nii naissoost ema, kui meessoost isa eeskuju ja suunavat jõudu selleks, et ise täisealiseks saades kanda ise samasugust lapsevanema rolli. Lisaks avaks nii öelda “homoabielude” seadustamine koos lapsendamisõigustega täiesti kohutava Pandora laeka, millest kargaksid välja sellised hirmsad mõisted nagu lastega äritsemine, pedofiilia seadustamine ja muud koledad ja võikad mõisted, mille eest püüame oma lapsi kaitsta kõige mõeldavate vahenditega. “Homoabielu” seadustamine avab pedofiilidele seadusliku aluse laste pilastamiseks. Kust me teame, et niinimetatud "suure omasooarmastuse" sildi all ei “homoabiellu” kaks pedofiili, et saada õigus lapsendamisele? Ühelegi laste pilastamisega tegelevale mehele ei ole ju otsa ette kirjutatud, et kas ta on omasooihar või pedofiil. Aga kui ta on pedofiil ja otsib kõige mõeldavamal moel võimalust leida oma ellu alaealine, kelle peal oma võikaid seksuaalkuritegusid sooritada, siis haarab selline pedofill kinni igast võimalusest. Sellistele pedofiilidele oleks ainus “seaduslik” võimalus leida omale partneriks mõni teine pedofiil, kellega siis koos saaks nii öelda “homoabielluda” ja ühtlasi ka võimaluse seaduslikul moel lapsendada mõni alaealine, kelle peal siis oma võikaid perverssusi praktiseerida. Ja kõik oleks ju seaduslik. On kaks meest, kes väidavad, et nad on homoseksuaalsete soovidega ja kes täiesti seaduslikult “homoabielus” olles omavad ka lapsendatud last, kelle peal nad kodus teostavad oma pedofiilseid perverssusi. Ja ei oleks meie asi sinna sekkuda, sest kõik oleks ju “seaduslik.” Ka meil Eestis on üks meestepaar, kes väidetavalt lapsendasid omale lapsed ja kasvatavad neid suure “hoole ja armastusega!” Aga kust me teame, et tegemist ei ole pesuehtsate pedofiilidega, kes osavalt avalikusega manipuleerides tegelevad tegelikult võika lastepilastamisega? Meil ju puudub selleks täielik kindlus.

Kokkuvõtvalt võib niinimetatud “homoabielu” teema kokku võtta järgmiselt:

1. Abielu, kui iidne juriidiline regulatsioon ei reguleeri mehe ja naise omavahelisi tundeid, vaid reguleerib laste õiguseid ja lapsevanemate kohustusi nende laste hooldamisel ja kasvatamisel.

2. Kuna kahe samast soost inimese kooselust ei sünni lapsi, siis ei vaja ka seda tüüpi kooseluvorm eraldi juriidilist regulatsiooni. Selleks on olemas juba terve hulk erinevaid seaduseid, kuidas omavahelisi rahalisi kohustusi jagada.

3. Niinimetatud “homoabielu” seadustamisega ja samasoolistele kooselupaaridele lapsendamisõiguste andmisel avame oma ühiskonnale uute tõsiste probleemide tekitamise nagu näiteks lastega äritsemine (surrogaatemad). Lisaks võimaldame me siis pedofiilsetel tegelastel niinimetetud “homoabielu” juriidilise kattevarju all tegeleda täiesti seaduslikult ja võikalt laste pilastamisega.

Lisaks see pidev niinimetatud “homoabielu” teema käsitlemine viib tähelepanu ära teistelt ühiskonna olulistelt muredelt. Tegeletakse ühe väga väikese ja agressiivse inimgrupi poolt ühiskonnale kunstlikult peale surutud pseudoteemaga, kuid samal ajal jäetakse oluliste probleemidele lahenduste otsimine kõrvale. Kas me seda siis tahame?

Selle niinimetatud “homoabielu” küsimuse lahendamiseks oligi EKRE poolt soov küsida vastust Eesti Vabariigi kodanike käest abielu teemalisel referendumil. Nagu me kõik kahjuks oleme sunnitud tõdema, siis ühe koalitsioonierakonna Keskerakonna reeturliku käitumise tulemusena ei toimu Eestis sellel valimisperioodil abielu teemalist rahvaküsitlust. Kuid me peame jätkama võitlust ja ei tohi enne seda teemat lõpetada, kui abielu, kui ühe mehe ja ühe naise liit saavad tugeva põhiseadusliku kaitse kodanike poolt referendumil väljendatud soovi tulemusena.